Polüimiid (PI) on suure -jõudlusega orgaaniline polümeermaterjal, mis sisaldab oma põhiahelas imiidtsükli (-CO-NR-CO-) struktuuriüksusi. Seda toodetakse tavaliselt aromaatsete dianhüdriidide ja diamiini monomeeride polükondensatsioonireaktsioonil. Polüimiidil on suurepärane termiline ja keemiline stabiilsus, mistõttu on see üks parima kuumakindlusega insenerplastidest. See säilitab head mehaanilised ja elektrilised isolatsiooniomadused laias temperatuurivahemikus, leides seega laialdase rakenduse kõrgekvaliteedilistes materjalides{8}.
Polüimiidmaterjalid liigitatakse üldiselt kahte põhikategooriasse: termoreaktiivsed ja termoplastsed. Sõltuvalt molekulaarstruktuurist ja töötlemismeetodist saab sellest valmistada mitmesuguseid vorme, nagu kiled, kiud, vaht, katted ja komposiitmaterjalid. Seda tüüpi materjalil on kõrge temperatuurikindlus, kiirguskindlus, lahustikindlus, madal dielektriline konstant ja suurepärane mõõtmete stabiilsus, kuid seda on raske töödelda ja see on kõrge hind. Tööstuslikult sünteesitakse polüimiidi sageli kahe-etapilise meetodi (polüamiinhappe meetod) või ühe-astmelise meetodi abil, et saavutada kontroll molekulaarstruktuuri ja omaduste üle.
Tänu oma suurepärastele kõikehõlmavatele omadustele kasutatakse polüimiidi laialdaselt sellistes valdkondades nagu elektrooniline teave, lennundus, mikroelektroonilised pakendid, painduvad kuvarid, isoleermaterjalid ja kõrgtemperatuurilised konstruktsioonimaterjalid, mistõttu on see tänapäevases kõrgtehnoloogilises{1}}tööstuses üks olulisi funktsionaalseid materjale. Täiustatud tootmis- ja elektroonikatehnoloogia arenedes muutub polüimiidi roll kõrgsageduslike ja{4}}kiirete elektroonikaseadmete, paindliku elektroonika ja ekstreemsete keskkonnarakenduste jaoks üha olulisemaks, millel on märkimisväärne teaduslik väärtus ja insenertehniline tähtsus.
